28. martsil loppes jarjekordne etapp Uus-Meremaa avarustes, packhouse'i-orjus. Lubatud -tunnistest nadalatest ja tont teab millest veel ei tulnud loomulikult midagi valja aga moned dollarid kogunesid sellegipoolest. Hommikust ohtuni kastide tostmist ja ounade veeretamist ma ilmselt vaga igatsema ei jaa ent tookaaslastest ja Villast on kyll veidi kahju lahkuda. Motuekas on nyyd juba nadalat mooda lainud ja alles on koigest 4, mille sisse peab mahtuma reis mis holmab tervet lounasaart ja osa pohjasaart. Veel monda aega tagasi pohikysimuseks olnud "kuidas reisida?", leidis endale ootamatult vastuse ja seda koigest moned paevad enne reisi algust - 600 dollari eest ostsime omale auto. Ja mitte lihtsalt auto, vaid Subaru (Legacy 2.0, bensiin, automaat, 4WD, 1992 aasta - kui kedagi huvitab...). Valimuselt see kyll lausa ei hiilga, sisemusest raakimata, ent parast vanade sokkide, pooltyhjade ollepudelite ja muu saarase kultuurikihi eemaldamist pole vaga vigagi. Siit-sealt olid kyll moned detailid puudu aga ka see pole probleem! Nimelt, myyja hoovi peal on sarnaseid Subaruid, erinevas lagunemisastmes, veel vahemalt 3 tykki ja nendest saab ise meeleparase soiduki kokku komplekteerida ning parast enam kui 15 detaili vahetamist / lisamist muutus pilt hoopis paremaks. Hoopis suurem mure on autos olev ebameeldiv aroom - eelmisele omanikule meeldis muuhulgas oma neljajalgset sopra soidutada ja seda on koikjal naha ning tunda. Samas kui asja positiivse kylje pealt vaadata siis pole see hais enam nii hull kui meie majas olev (kana-pattie't pole vaja 4 tundi ahjus hoida, 15 minutit on taiesti piisav - hea, et maja maha ei polenud). Kokkuvotteks - $600 eest on autot kyll ja soita on sellega ylihea. Ning kui meie tumepunane unelm yhe kuu jooksul pulkadeks ei lagune, ei oskagi midagi paremat tahta!
Soit ise tuleb paris pikk - lounasaarel ~200km ja pohjas ehk veel ~1000km, kuu aja jooksul. Kodutoode tegemisega pole ma viimastel aastatel kuigi eeskujulik olnud ja paraku pole see oluliselt muutunud. Inimestelt, kohalikelt ja kaugetelt, ning kirjandusest, on siiski moned infokillud kogunenud ja neid ykshaaval kaardile markides moodustus ka mingisugune reisiplaan. Mis sellest tapselt valja tuleb, ei tea isegi mina, aga esmaspaeval, 30. martsil, hakkab see yritus pihta. Loppema peab see koik Aucklandis, kus tuleb oma esimene peaaegu-paris-oma-auto (minu nimel) maha myya, 28. aprillil lennuki peale astuda ja kodumaa suunas teele asuda. Uus-Meremaa ja Eesti vahele mahuvad veel 4 paeva Londonit, kus saab veidi aklimatiseeruda ja ringi vaadata, kui tihti sinna ikka satub.
Saturday, March 28, 2009
Friday, March 6, 2009
Vaikelinna vabrikutooline
Moned nadalad tagasi sain paar kirja kus mainiti, et voiksin siia midagi juurde kirjutada. Saatsin kirjadele vastused ja lubasin seda teha ning nyyd avastasin yllatusega, et veebruarikuu on paris vahelt ara jaanud... Sorry! aeg laheb kiiresti, liiga kiiresti.
Igatahes hetkel olen ma Motuekas, vaike linn, kus elab ~12000 pysielanikku ja ~2 miljonit saksa ja hiina turisti. Midagi lausa jalustrabavat kyll pole aga paris kena on siin siiski. Yhel pool on maed (~1500m) ja teisel pool meri, "villa" enam-vahem nende vahel. "Villa", muide, on koht kus mina ja Risto hetkel elame. Tegelikkuses on see kyll koigest yks plekist seintega uberik mis paikneb suure angaari ja kiivi-kasvatuse vahel aga $77 nadalas ja omaette tuba on ikkagi suur luksus. Kui tahta eraldi tuba mones hostelis, voib need dollarid umbes kolmega korrutada. Sellise "unelmate elamise" eest peame tanulikud olema oma tooandjale, milleks on hetkel ouna-packhouse. Tooylesanded on muidugi elementaarsed - enamiku ajast olen ma "stacker", mis lihtsas eesti keeles tahendab kastide tostjat. Aeg-ajalt on ka eredamaid hetki, mil saab midagi muud teha, tana sain naiteks kaste kaaluda (18-20kg per kast) ja porandat pyhkida, moned paevad tagasi pidin ounu sorteerima (cuts, bruises, stem-punctures, sunburns - out!) ja pakkima... Kommentaarid oleksid liigsed. Toopaevad ise on aga neetult pikad, aratus on umbes 6.15, too algab 7.30, pooletunnised louna- ja ohtusoogipausid on kell 12.00 ja 5.15 ning tagasi koju saab umbes 8.30. Parast seda jouab pesemas kaia, jargmiseks paevaks toidu valmis teha ja magama minna. Moned kodused vabad minutid saab sisustada raamatu voi telekaga (mis enam kyll pilti ei naita) ja too juures on voimalus hiina keelt oppida. "NZ apples are made in Taiwan" nagu yks saksa sober tabavalt ytles, nimelt enamik lihttoolisi on just sealtmaalt parit. Uus kogemus igatahes ja sealjuures ka yks normaalsemaid toid mida siin teinud olen.
Homme lahen 2 paevaks Abel Tasmani rahvusparki kajakiga soitma, jalutama ja loodust nautima, et mitte ara unustada kus ma olen. Yks NZ eripara on see, et kui linnakarast ja majakarpidest eemale minna, siis imekaunid kohad ja vaated pole pea kunagi liiga kaugel.
Vokisin siia kirjutada veel vaga-vaga palju voi siis ara lopetada... kuna ma olen aeglane kirjutaja ja teine variant nouab paris palju $2 mynte, panen sellele loole siinkohal punkti.
Igatahes hetkel olen ma Motuekas, vaike linn, kus elab ~12000 pysielanikku ja ~2 miljonit saksa ja hiina turisti. Midagi lausa jalustrabavat kyll pole aga paris kena on siin siiski. Yhel pool on maed (~1500m) ja teisel pool meri, "villa" enam-vahem nende vahel. "Villa", muide, on koht kus mina ja Risto hetkel elame. Tegelikkuses on see kyll koigest yks plekist seintega uberik mis paikneb suure angaari ja kiivi-kasvatuse vahel aga $77 nadalas ja omaette tuba on ikkagi suur luksus. Kui tahta eraldi tuba mones hostelis, voib need dollarid umbes kolmega korrutada. Sellise "unelmate elamise" eest peame tanulikud olema oma tooandjale, milleks on hetkel ouna-packhouse. Tooylesanded on muidugi elementaarsed - enamiku ajast olen ma "stacker", mis lihtsas eesti keeles tahendab kastide tostjat. Aeg-ajalt on ka eredamaid hetki, mil saab midagi muud teha, tana sain naiteks kaste kaaluda (18-20kg per kast) ja porandat pyhkida, moned paevad tagasi pidin ounu sorteerima (cuts, bruises, stem-punctures, sunburns - out!) ja pakkima... Kommentaarid oleksid liigsed. Toopaevad ise on aga neetult pikad, aratus on umbes 6.15, too algab 7.30, pooletunnised louna- ja ohtusoogipausid on kell 12.00 ja 5.15 ning tagasi koju saab umbes 8.30. Parast seda jouab pesemas kaia, jargmiseks paevaks toidu valmis teha ja magama minna. Moned kodused vabad minutid saab sisustada raamatu voi telekaga (mis enam kyll pilti ei naita) ja too juures on voimalus hiina keelt oppida. "NZ apples are made in Taiwan" nagu yks saksa sober tabavalt ytles, nimelt enamik lihttoolisi on just sealtmaalt parit. Uus kogemus igatahes ja sealjuures ka yks normaalsemaid toid mida siin teinud olen.
Homme lahen 2 paevaks Abel Tasmani rahvusparki kajakiga soitma, jalutama ja loodust nautima, et mitte ara unustada kus ma olen. Yks NZ eripara on see, et kui linnakarast ja majakarpidest eemale minna, siis imekaunid kohad ja vaated pole pea kunagi liiga kaugel.
Vokisin siia kirjutada veel vaga-vaga palju voi siis ara lopetada... kuna ma olen aeglane kirjutaja ja teine variant nouab paris palju $2 mynte, panen sellele loole siinkohal punkti.
Subscribe to:
Posts (Atom)
