Kes arvasid, et kuus kuud on pikk aeg? Mina olin yks neist aga nyyd on selge, et valesti arvasin. Praeguseks ajaks olen tagasi Aucklandis, kohas kust see koik ligi pool aastat tagasi alguse sai ja mis mulle koigest hoolimata ikka eriliselt ei meeldi. Kogemusi ja elamusi, haid ning halbu, on kogunenud paris palju ning tahaks uskuda, et olen ka ise mingil maaral arenenud, kuigi sellest koigest saab ehk alles Eestisse joudes aru. Ent tagasisoidu enda suhtes on tunded ysnagi segased – kodumaale tagasi nii vaga ei kipu, samas siia ka enam ei taha jaada… Enamik kohti on juba nahtud, rannailmad on labi saamas, tagasi joudes ootavad moned asjad tegemist, moned inimesed nagemist ja eks Uus-Meremaal ole ka omad puudused. Ehk siis – juba oige pea tuleb lennukisse istuda ja euroopa poole kulgeda.
Selle asemel, et mingit eluteooriat siia kirjutada, millest ma nagunii midagi ei tea, kirjeldan parem lyhidalt kuidas moodus reis louna- ja pohjasaarel. Vaga yldiselt voib oelda, et asjaolusid arvestades laks koik hasti. Planeerimine kippus kohati veidi puudulikuks jaama, moned korrad rikkus ilm koik ara, oli arusaamatusi seltskonnaga ja veel moningaid ettenagematuid kysimusi. Naha on siin riigis igatahes vaga palju, eriti lounasaarel. (Jah, parast lounast naasmist tundus pohjasaar jube igav – huvitav mis mulje kodune Eestimaa nyyd jatab, koigi oma magede ja orgudega?!) Tundub, et nendel kahel saarel on pea koik olemas – kristallselge veega kuldsed rannad, lumised maetipud, liustikud keset dzunglit, tossavad vulkaanid ja mis koik veel. Muidugi peab mainima, et mitte-vaga-suurtel-loodusefannidel pole siin ehk kuigi palju vaadata. Enamik linnu naevad neetult igavad valja, muuseumites on tavaliselt moned maoori puunikerdused ja pildid nende moistes vaga vanadest aegadest (nii umbes 1840)… Samas on vaga paljud muuseumid tasuta sissepaasuga ja naiteks Te Papa muuseum Wellingtonis teeb silmad ette voibolla koigele eelnevale mida nainud olen. Huvitaval kombel sai nende kolme ja poole nadala jooksul ka koiki nelja aastaaega naha ja tunnetada – sulav lumi, rannas vedelemine, langevad lehed ja lumememme ehitamine said koik nahtud-tehtud ning ajaga arvestamine laks ysna tapselt. Meie reisi pikkus on ilmselt minimaalne aeg millega molema saare nagemiseks arvestada voib, enam-vahem koik jouab kyll ara naha aga kuskile unistama ja vaadet nautima jaada ei saa.
Kaks asja mida vist kunagi piisavalt ei ole, on aeg ja raha ning see reis polnud loomulikult mingi erand – molemat nappis paris tublisti. Nutke voi naerge aga nyyd ma kirjeldan natuke saastu-reisija argipaeva. Esiteks, elu ja magamiskohaks oli pea eranditult meie ustav neljarattaline, Subaru Legacy, mis pole kyll kuigi vaike auto ent kolmel inimesel seal vaga mugav siiski pole. Kuna pagasiruum oli alati koiksugu kola ja kohvreid tais, ei saanud sellest mingit inimlikku magamisaset organiseerida, seega tuli oo saabudes lihtsalt iste alla lasta ja magamaiskotti pugeda. Eriti roomus oli muidugi paremal pool resideeruv autojuht, kelle jalad igas moeldavas ja moeldamatus asendis rooli ja pedaalide vahele kinni jaid. No ei olnud mugav! Iga paev me seda jama kyll taluma ei pidanud, umbes igal 3. voi 4. ool peatusime mones hostelis, et koiksugu akusid laadida, pesemas kaia ja end jalle inimesena tunda. Igapaevased hamba- kae ja naopesud said aga tehtud Public Toiletites, mille voib siinmaal vist igast kylakesest leida. Monikord oli kyll vesi voi valgustus puudu aga kokkuvottes olid need siiski paris korralikud. Peab veel mainima, et autos oobimise juures polnud ruumipuudus pea kunagi koige suuremaks probleemiks, naiteks Lake Tekapos oli auto ymber lumi ja temperatuur valjas pisut yle nulli ning Blenheimis saime veel enne magamajaamist kohalike politseionudega juttu puhuda. Tookord oli probleemiks see, et kohas kus me peatusime, oli overnight staying keelatud aga mingit probleemi sellest ei tulnud, ka politseinikud on inimesed.
Auto-eluga teravatest elamustest vaga puudu ei jaanud aga ometi oli veel midagi mis ka sellest hullem oli. Jutt on muidugi toitumisest. Saastu-reisija menyy pohiliseks osaks on erinevad horgutised kohalike kvaliteet-tootjate “Home Brandi” ja “Budgeti”suureparasest valikust mis laheb yhte patta Eestis olevate “Grossi” ja “Saastu”asjadega. Hommikusoogiks oli tavaliselt koige odavam, ymbertoodeldud-paberi-maitseline saia ja leiva vahepealne jurakas kombineeritud kas juustu, mone konservi voi isetehtud ounamoosiga, kuna packhouse’ist sai aeg-ajalt tood koju tuua… Lounasook kippus aeg-ajalt ara ununema aga paevakavasse mahtudes sisaldas see enam=vahem sama mida hommikul juba soodud sai, nothing special! Samas ohtusook oli eelnevatest pisut erinev – siis ajasime naost sisse spagette tomatikastmega, otse purgist ja kylmalt loomulikult. Viimane on midagi sellist millest pea iga endast lugupidav kodanik ringiga mooda laheb aga mina ei kurda – iga kogemus on midagi vaart ja 80 sendi eest oleks ju habi viriseda. Vaga kvaliteetseks ja tervislikuks ei saa seda koike kyll kuidagi pidada ent yhtegi probleemi sellest kokkuvottes ei tekkinud, tervis on siiamaani korras ja kohtu ka ette ei kasvanud.
Yks parimaid otsuseid kogu selle aja jooksul oli auto ostmine. Reisimise muutis see oluliselt lihtsamaks, mugavamaks ja vabamaks ning lisaks sellele andis tervele yritusele taiesti uue vaatenurga – mehaaniku garaazinurga nimelt. Kui malu ei peta, siis ei moodunud mitte yhtainsat paevagi kus poleks pidanud midagi autoga tegema. Mingite kruvide kinni keeramine, millegi sirgeks tagumine / vahetamine, remondimehe kylastamine voi vahemalt oli kontrollimine / lisamine oli iga paeva loomulikuks osaks. Muidugi ajab selline jura monikord meele mustaks aga positiivselt moeldes oli see hea iseloomu kasvatamiseks. Kui algul tundus asjaolu, et vihma sajab ja juhiaken ei taha kinni minna, ysna hairivana, siis reisi lopul ei yllatanud enam eriti miski. See, et ust avades moni detail kyljest pudenes ei pohjustanud mingeid emotsioone ja ka autosse sisse murdmine sai kyllaltki kiiresti selgeks ja koigest hoolimata jattis see auto mulle hea mulje. Mida paremat saaks ma loota soidukist mis on 17 aastat vana, hinnaks vahem kui 4000 krooni ja mis on avariides rohkem kainud kui hooldustes? Rabalast seisukorrast hoolimata pidas see vastu ligi 5500 kilomeetrit kurvilisi ja jarske magiteid, pikki ja suure kiirusega soidupaevi, rallikatseteks sobivaid kruusaloike ning mingeid yletamatuid jamasid sellega polnudki. Neid paevi kus auto yldse soita ei tahtnud oli tegelikult ainult yks ning enam-vahem ainus asi mis toepoolest ajudele kais oli selle kytusekulu – kytus maksis kokkuvottes rohkem kui auto ise. Tankimas pidi kaima pea iga paev ja kokku kulus meil rohkem kui 600 liitrit bensiini…
Nyyd on aga pea muredest peaaegu tyhi kuna tana sai auto myydud ja kokkuvottes jaime isegi 100 dollariga plussi - ostuhind oli $600, remondihind $290 ja myygihind $1000. Seega jaab yle lihtsalt siinset nautida ja viimased paevad kuidagi mooda saata.
Thursday, April 23, 2009
Saturday, March 28, 2009
Lopukover
28. martsil loppes jarjekordne etapp Uus-Meremaa avarustes, packhouse'i-orjus. Lubatud -tunnistest nadalatest ja tont teab millest veel ei tulnud loomulikult midagi valja aga moned dollarid kogunesid sellegipoolest. Hommikust ohtuni kastide tostmist ja ounade veeretamist ma ilmselt vaga igatsema ei jaa ent tookaaslastest ja Villast on kyll veidi kahju lahkuda. Motuekas on nyyd juba nadalat mooda lainud ja alles on koigest 4, mille sisse peab mahtuma reis mis holmab tervet lounasaart ja osa pohjasaart. Veel monda aega tagasi pohikysimuseks olnud "kuidas reisida?", leidis endale ootamatult vastuse ja seda koigest moned paevad enne reisi algust - 600 dollari eest ostsime omale auto. Ja mitte lihtsalt auto, vaid Subaru (Legacy 2.0, bensiin, automaat, 4WD, 1992 aasta - kui kedagi huvitab...). Valimuselt see kyll lausa ei hiilga, sisemusest raakimata, ent parast vanade sokkide, pooltyhjade ollepudelite ja muu saarase kultuurikihi eemaldamist pole vaga vigagi. Siit-sealt olid kyll moned detailid puudu aga ka see pole probleem! Nimelt, myyja hoovi peal on sarnaseid Subaruid, erinevas lagunemisastmes, veel vahemalt 3 tykki ja nendest saab ise meeleparase soiduki kokku komplekteerida ning parast enam kui 15 detaili vahetamist / lisamist muutus pilt hoopis paremaks. Hoopis suurem mure on autos olev ebameeldiv aroom - eelmisele omanikule meeldis muuhulgas oma neljajalgset sopra soidutada ja seda on koikjal naha ning tunda. Samas kui asja positiivse kylje pealt vaadata siis pole see hais enam nii hull kui meie majas olev (kana-pattie't pole vaja 4 tundi ahjus hoida, 15 minutit on taiesti piisav - hea, et maja maha ei polenud). Kokkuvotteks - $600 eest on autot kyll ja soita on sellega ylihea. Ning kui meie tumepunane unelm yhe kuu jooksul pulkadeks ei lagune, ei oskagi midagi paremat tahta!
Soit ise tuleb paris pikk - lounasaarel ~200km ja pohjas ehk veel ~1000km, kuu aja jooksul. Kodutoode tegemisega pole ma viimastel aastatel kuigi eeskujulik olnud ja paraku pole see oluliselt muutunud. Inimestelt, kohalikelt ja kaugetelt, ning kirjandusest, on siiski moned infokillud kogunenud ja neid ykshaaval kaardile markides moodustus ka mingisugune reisiplaan. Mis sellest tapselt valja tuleb, ei tea isegi mina, aga esmaspaeval, 30. martsil, hakkab see yritus pihta. Loppema peab see koik Aucklandis, kus tuleb oma esimene peaaegu-paris-oma-auto (minu nimel) maha myya, 28. aprillil lennuki peale astuda ja kodumaa suunas teele asuda. Uus-Meremaa ja Eesti vahele mahuvad veel 4 paeva Londonit, kus saab veidi aklimatiseeruda ja ringi vaadata, kui tihti sinna ikka satub.
Soit ise tuleb paris pikk - lounasaarel ~200km ja pohjas ehk veel ~1000km, kuu aja jooksul. Kodutoode tegemisega pole ma viimastel aastatel kuigi eeskujulik olnud ja paraku pole see oluliselt muutunud. Inimestelt, kohalikelt ja kaugetelt, ning kirjandusest, on siiski moned infokillud kogunenud ja neid ykshaaval kaardile markides moodustus ka mingisugune reisiplaan. Mis sellest tapselt valja tuleb, ei tea isegi mina, aga esmaspaeval, 30. martsil, hakkab see yritus pihta. Loppema peab see koik Aucklandis, kus tuleb oma esimene peaaegu-paris-oma-auto (minu nimel) maha myya, 28. aprillil lennuki peale astuda ja kodumaa suunas teele asuda. Uus-Meremaa ja Eesti vahele mahuvad veel 4 paeva Londonit, kus saab veidi aklimatiseeruda ja ringi vaadata, kui tihti sinna ikka satub.
Friday, March 6, 2009
Vaikelinna vabrikutooline
Moned nadalad tagasi sain paar kirja kus mainiti, et voiksin siia midagi juurde kirjutada. Saatsin kirjadele vastused ja lubasin seda teha ning nyyd avastasin yllatusega, et veebruarikuu on paris vahelt ara jaanud... Sorry! aeg laheb kiiresti, liiga kiiresti.
Igatahes hetkel olen ma Motuekas, vaike linn, kus elab ~12000 pysielanikku ja ~2 miljonit saksa ja hiina turisti. Midagi lausa jalustrabavat kyll pole aga paris kena on siin siiski. Yhel pool on maed (~1500m) ja teisel pool meri, "villa" enam-vahem nende vahel. "Villa", muide, on koht kus mina ja Risto hetkel elame. Tegelikkuses on see kyll koigest yks plekist seintega uberik mis paikneb suure angaari ja kiivi-kasvatuse vahel aga $77 nadalas ja omaette tuba on ikkagi suur luksus. Kui tahta eraldi tuba mones hostelis, voib need dollarid umbes kolmega korrutada. Sellise "unelmate elamise" eest peame tanulikud olema oma tooandjale, milleks on hetkel ouna-packhouse. Tooylesanded on muidugi elementaarsed - enamiku ajast olen ma "stacker", mis lihtsas eesti keeles tahendab kastide tostjat. Aeg-ajalt on ka eredamaid hetki, mil saab midagi muud teha, tana sain naiteks kaste kaaluda (18-20kg per kast) ja porandat pyhkida, moned paevad tagasi pidin ounu sorteerima (cuts, bruises, stem-punctures, sunburns - out!) ja pakkima... Kommentaarid oleksid liigsed. Toopaevad ise on aga neetult pikad, aratus on umbes 6.15, too algab 7.30, pooletunnised louna- ja ohtusoogipausid on kell 12.00 ja 5.15 ning tagasi koju saab umbes 8.30. Parast seda jouab pesemas kaia, jargmiseks paevaks toidu valmis teha ja magama minna. Moned kodused vabad minutid saab sisustada raamatu voi telekaga (mis enam kyll pilti ei naita) ja too juures on voimalus hiina keelt oppida. "NZ apples are made in Taiwan" nagu yks saksa sober tabavalt ytles, nimelt enamik lihttoolisi on just sealtmaalt parit. Uus kogemus igatahes ja sealjuures ka yks normaalsemaid toid mida siin teinud olen.
Homme lahen 2 paevaks Abel Tasmani rahvusparki kajakiga soitma, jalutama ja loodust nautima, et mitte ara unustada kus ma olen. Yks NZ eripara on see, et kui linnakarast ja majakarpidest eemale minna, siis imekaunid kohad ja vaated pole pea kunagi liiga kaugel.
Vokisin siia kirjutada veel vaga-vaga palju voi siis ara lopetada... kuna ma olen aeglane kirjutaja ja teine variant nouab paris palju $2 mynte, panen sellele loole siinkohal punkti.
Igatahes hetkel olen ma Motuekas, vaike linn, kus elab ~12000 pysielanikku ja ~2 miljonit saksa ja hiina turisti. Midagi lausa jalustrabavat kyll pole aga paris kena on siin siiski. Yhel pool on maed (~1500m) ja teisel pool meri, "villa" enam-vahem nende vahel. "Villa", muide, on koht kus mina ja Risto hetkel elame. Tegelikkuses on see kyll koigest yks plekist seintega uberik mis paikneb suure angaari ja kiivi-kasvatuse vahel aga $77 nadalas ja omaette tuba on ikkagi suur luksus. Kui tahta eraldi tuba mones hostelis, voib need dollarid umbes kolmega korrutada. Sellise "unelmate elamise" eest peame tanulikud olema oma tooandjale, milleks on hetkel ouna-packhouse. Tooylesanded on muidugi elementaarsed - enamiku ajast olen ma "stacker", mis lihtsas eesti keeles tahendab kastide tostjat. Aeg-ajalt on ka eredamaid hetki, mil saab midagi muud teha, tana sain naiteks kaste kaaluda (18-20kg per kast) ja porandat pyhkida, moned paevad tagasi pidin ounu sorteerima (cuts, bruises, stem-punctures, sunburns - out!) ja pakkima... Kommentaarid oleksid liigsed. Toopaevad ise on aga neetult pikad, aratus on umbes 6.15, too algab 7.30, pooletunnised louna- ja ohtusoogipausid on kell 12.00 ja 5.15 ning tagasi koju saab umbes 8.30. Parast seda jouab pesemas kaia, jargmiseks paevaks toidu valmis teha ja magama minna. Moned kodused vabad minutid saab sisustada raamatu voi telekaga (mis enam kyll pilti ei naita) ja too juures on voimalus hiina keelt oppida. "NZ apples are made in Taiwan" nagu yks saksa sober tabavalt ytles, nimelt enamik lihttoolisi on just sealtmaalt parit. Uus kogemus igatahes ja sealjuures ka yks normaalsemaid toid mida siin teinud olen.
Homme lahen 2 paevaks Abel Tasmani rahvusparki kajakiga soitma, jalutama ja loodust nautima, et mitte ara unustada kus ma olen. Yks NZ eripara on see, et kui linnakarast ja majakarpidest eemale minna, siis imekaunid kohad ja vaated pole pea kunagi liiga kaugel.
Vokisin siia kirjutada veel vaga-vaga palju voi siis ara lopetada... kuna ma olen aeglane kirjutaja ja teine variant nouab paris palju $2 mynte, panen sellele loole siinkohal punkti.
Friday, January 16, 2009
Uus aasta
Viimasest kirjutisest on jalle moni aeg mooda lainud ja aastanumber pole sealjuures ainus asi mis muutunud on.
Minu Uus-Meremaa lemmiklinnale Napierile ytlesime hyvasti 29. detsembril ja liikusime edasi pealinna, et jargmisel hommikul praamiga lounasaarele soita ja reisi jatkata. Wellingtonis saime olla ainult yhe ohtu aga see oli yldise mulje saamiseks viat piisav aeg. Linn oli eba uusmeremaalikult ilus ja vahemalt minu jaoks tundus midagi Oslo ja Sydney vahepealset. Loodus, maed ja meri, nagu Oslos ning arhitektuur nagu Sydneys. Vaga kena koht igatahes, sobralikud inimesed jne loomulikult ka ent kahjuks oli nii aega kui ka taskus ja pangakontol olevaid dollareid aaretult vahe ja see muutis asjad pisut keeruliseks. Igatahes on seal nyyd kaidud - positiivne!
Jargmisel hommikul arkasin oma sakslastega taidetud hostelitoas varakult yles, soin veidi "Fantastic"-nimelisi kiirnuudleid ja laksin laeva peale. 3 tunni ning lugematu arvu fjordide, saarekeste ja lahesoppide parast olime kohal, lounasaarel, Pictoni-nimelises linnakeses. Koht ise oli igati kena ja viisakas, magede ja mere vahel, ent teha polnud seal suurt midagi, mis oli aga murettekitav kuna meie prantsuse soprade saabumiseni oli aega rohkem kui oopaev. Moneti yllatavalt laks see aeg aga paris kiiresti ning aasta viimasel paeval saime nendega uuesti kokku ja soitsime edasi Nelsoni lahedale, uut aastat vastu votma.
Loomulikult polnud ei meil ega prantslastel orna aimugi kuhu me oieti laheme. Loputuna tundunud kitsas kruusatee keset magesid ja tyhjust viis meid lopuks yhele suurele, imeilusa joe aares ja magede vahel asuvale, telkimisplatsile. Mis meid seal ees ootas, oli vordlemisi yllatav - meie tumerohelise Subaru aknast valja vaadates tuli silme ette pilt Woodstockist ja 70' aastatest... "Peace!" sildid, roomsavarvilised molkis kaubikud ja pikkade juustega veidrikud polnud paris see mida ma oodanud olin, aga huvitav kogemus seegi. Voiks ka mainida, et see pidu oli aaretult rahulik ja ma ei motle sealjuures ilutulestiku puudumist. Kui Eestis on parast pea igat yritust pohiline jututeema see, et kellele Juss louga pani ja mitu pudelit Peetrile pahe puruks loodi, siis tolles kummalises kohas ei marganud ma isegi yhtegi kurjemat sonavahetust. Kolmepaevase, non-stop tranamuusikaga sisustatud peo kohta, kus ilmselt koik inimesed alkoholi- ja / voi kanepiuimas olid, on see paris hea saavutus. Tundub, et hipid votavad rahuteemat ysna tosiselt - "don't worry, be hippie!"
Selle pika ja vasitava peo- ning reisinadala lopuks joudsime kohta nimega Blenheim. Loetud minutid parast hosteliuksest sisseastumist kysis manager, et kas me jargmisel paeval tootada soovime ning parast minu jaatavat vastust olen jalle tooinimene. Midagi ekstravagantset ja loomingulist see too muidugi pol, enamik paevadest moodub viinamarjakasvatustes traate tostes, aeg-ajalt saab ka midagi muud teha. Too on kohati kyll ysna raske, eriti siis kui juhtub moni tuulevaikne paev olema ja soojakraadid lahevad kuskile 40 lahedale, aga raha on vaja ja midagi vaga hullu seal ka pole - vahemalt on too kindel ja tyhjade katega jaamist ei pea enam kartma.
Blenheimis olen nyyd juba 2 nadalat olnud ja esmamulje pole veel kustunud - vaga mottetu koht tundub olema... merd pole, vaatamisvaarsusi napib, inimesi on vahe jne. Kui igas asjas positiivset otsida, siis vahemalt ei saa siin raha kulutada kuna siin pole lihtsalt midagi erilist teha. Muidugi parast toopaevi on ka motivatsiooni vahe aga nadalavahetustel leiab ikka tegevust - kui kell on "beer o'clock", saab hosteli-seltskonnaga muljeid vahetada, klubis kaia, 3.30 oosel kesklinnast labi voolavas joes ujumas kaia ja elukohta tagasi kondida. Eestis pole selline asjade kaik yldjuhul eriti moeldav, seetottu tuleb siinsest viimast votta... lumist talve jatku!
Minu Uus-Meremaa lemmiklinnale Napierile ytlesime hyvasti 29. detsembril ja liikusime edasi pealinna, et jargmisel hommikul praamiga lounasaarele soita ja reisi jatkata. Wellingtonis saime olla ainult yhe ohtu aga see oli yldise mulje saamiseks viat piisav aeg. Linn oli eba uusmeremaalikult ilus ja vahemalt minu jaoks tundus midagi Oslo ja Sydney vahepealset. Loodus, maed ja meri, nagu Oslos ning arhitektuur nagu Sydneys. Vaga kena koht igatahes, sobralikud inimesed jne loomulikult ka ent kahjuks oli nii aega kui ka taskus ja pangakontol olevaid dollareid aaretult vahe ja see muutis asjad pisut keeruliseks. Igatahes on seal nyyd kaidud - positiivne!
Jargmisel hommikul arkasin oma sakslastega taidetud hostelitoas varakult yles, soin veidi "Fantastic"-nimelisi kiirnuudleid ja laksin laeva peale. 3 tunni ning lugematu arvu fjordide, saarekeste ja lahesoppide parast olime kohal, lounasaarel, Pictoni-nimelises linnakeses. Koht ise oli igati kena ja viisakas, magede ja mere vahel, ent teha polnud seal suurt midagi, mis oli aga murettekitav kuna meie prantsuse soprade saabumiseni oli aega rohkem kui oopaev. Moneti yllatavalt laks see aeg aga paris kiiresti ning aasta viimasel paeval saime nendega uuesti kokku ja soitsime edasi Nelsoni lahedale, uut aastat vastu votma.
Loomulikult polnud ei meil ega prantslastel orna aimugi kuhu me oieti laheme. Loputuna tundunud kitsas kruusatee keset magesid ja tyhjust viis meid lopuks yhele suurele, imeilusa joe aares ja magede vahel asuvale, telkimisplatsile. Mis meid seal ees ootas, oli vordlemisi yllatav - meie tumerohelise Subaru aknast valja vaadates tuli silme ette pilt Woodstockist ja 70' aastatest... "Peace!" sildid, roomsavarvilised molkis kaubikud ja pikkade juustega veidrikud polnud paris see mida ma oodanud olin, aga huvitav kogemus seegi. Voiks ka mainida, et see pidu oli aaretult rahulik ja ma ei motle sealjuures ilutulestiku puudumist. Kui Eestis on parast pea igat yritust pohiline jututeema see, et kellele Juss louga pani ja mitu pudelit Peetrile pahe puruks loodi, siis tolles kummalises kohas ei marganud ma isegi yhtegi kurjemat sonavahetust. Kolmepaevase, non-stop tranamuusikaga sisustatud peo kohta, kus ilmselt koik inimesed alkoholi- ja / voi kanepiuimas olid, on see paris hea saavutus. Tundub, et hipid votavad rahuteemat ysna tosiselt - "don't worry, be hippie!"
Selle pika ja vasitava peo- ning reisinadala lopuks joudsime kohta nimega Blenheim. Loetud minutid parast hosteliuksest sisseastumist kysis manager, et kas me jargmisel paeval tootada soovime ning parast minu jaatavat vastust olen jalle tooinimene. Midagi ekstravagantset ja loomingulist see too muidugi pol, enamik paevadest moodub viinamarjakasvatustes traate tostes, aeg-ajalt saab ka midagi muud teha. Too on kohati kyll ysna raske, eriti siis kui juhtub moni tuulevaikne paev olema ja soojakraadid lahevad kuskile 40 lahedale, aga raha on vaja ja midagi vaga hullu seal ka pole - vahemalt on too kindel ja tyhjade katega jaamist ei pea enam kartma.
Blenheimis olen nyyd juba 2 nadalat olnud ja esmamulje pole veel kustunud - vaga mottetu koht tundub olema... merd pole, vaatamisvaarsusi napib, inimesi on vahe jne. Kui igas asjas positiivset otsida, siis vahemalt ei saa siin raha kulutada kuna siin pole lihtsalt midagi erilist teha. Muidugi parast toopaevi on ka motivatsiooni vahe aga nadalavahetustel leiab ikka tegevust - kui kell on "beer o'clock", saab hosteli-seltskonnaga muljeid vahetada, klubis kaia, 3.30 oosel kesklinnast labi voolavas joes ujumas kaia ja elukohta tagasi kondida. Eestis pole selline asjade kaik yldjuhul eriti moeldav, seetottu tuleb siinsest viimast votta... lumist talve jatku!
Subscribe to:
Posts (Atom)
