Imelik maa

Vabandan nende paari inimese ees, kes seda blogi lugeda viitsivad ja siit midagi leida on lootnud, pole midagi vaga erilist toimunud vahepeal ja pole kirjanduse tuju ka olnud... Oleme siiamaani Aucklandi linnas, nyyd kyll juba viimast ohtut, homme laheme kahe sakslasega pohja poole vaiksele reisile. Northlandis, kuhu me lahme, on muuseas ka Ninety Mile Beach, mis tegelikkuses on "ainult" 90 km pikk, aga ehk piisab sellest ka... Eile ujumas kaies oli vesi paris soe igatahes :) Parast seda liigume edasi Taurangasse voi Napieri, kus tuleb monda aega olla ja rahakotti taita, viimane on kaunis ohukeseks juba kulunud... Siinne elu muidu vaga kallis pole, pohiliselt kulub raha hosteli peale, toit ja jook on umbes samas hinnas, samas naiteks bensiin 91 maksab umbes 12.- liiter. Northlandi-tripil on hosteli asemel $10 maksnud telk, nii et see reis ei tohiks vaga kulukaks minna. Suurlinnast minema saamine on muidu ysna roomustav, sest siin ei ole just koige lahedam olla. Nyyd hakkab see kyll juba vaikselt meeldima aga suurlinn jaab suurlinnaks.
Elamusi ja kogemusi koguneb siin aga suht palju. Nagu keegi ytles: "Siin naeb nii palju imelikke asju..." ja nii ongi. Lisaks sellele, et paike taevas ja vesi kraanikausis valet pidi liiguvad, voib siin naha veel igasugu asju mille peale muidu ehk ei tulekski. Naiteks 5. novembril sattusime Auckland Domaini nimelisse parki ja seal tahistati mingisugust tundmatut pyha (vahemalt kalendris seda pole) ja valja nagi see nii, et inimesed jooksid mooda muru ringi, lasid yksteise pihta ilutulestiku rakette ja naersid. Sama moll kais ka linna keskel, koigil oli vaga lobus aga asja mote jai veidi hamaraks... Yhel paeval poodi jalutades jai silma mingi vend kes oli auto tanava aarde parkinud, stereo pohja keeranud ja siis tantsis keset konniteed - yksinda ja paise paeva ajal. Ja yldse, tantsida siinsetele inimestele ilmselt meeldib. Nadalavahetusel on terve kesklinn ja eriti sadama ymbrus, kus asuvad pohilised baarid, inimesi paksult tais. Iga vaikse urka ukse taga lookleb ligi 50meetrine jarjekord. Ja inimesed on siin sobralikud, oleme siinse hosteli rahvaga paar korda Globe Bar'is kainud ja paris lahe on. Enam-vahem koigiga, kes inglise keelt suudavad raakida, on voimalik mingi teema yles korjata ja raakida. Sama asi on ka hostelis. Naiteks eile ohtul oli jube igav ja me lahendasime olukorra nii, et jatsime toa ukse lahti ja ootasime, et keegi mooda konniks. Siis keegi tuligi ja sai jalle 3 tundi maast ja ilmast pajatada, paris huvitav... Pyhapaeval korraldas meie hosteli aktivist, Singapurist parit Josephine, Sunday Cooking'u, st. koik pidid poest midagi tooma ja siis syya tegema. Kohu sai muidugi tais, kuna syya oli metsikult palju, aga midagi eriti head seal kyll ei olnud, menyysse kuulusid pohiliselt Hiinast ja tont-teab-kust parit aedviljad - not my cup of tea. Aga kuna seltskond oli lahe, otsustasime meie Ristoga korraldada veel parema yrituse - "Monday Drinking" - idee oli paljulubav aga kahjuks varastas keegi kuulutused ara ja osalejate arv jai kesiseks. Tana on siis uus katse, eks naeb, mis sellest saab...
Viimase aja syndmused said nyyd enam-vahem ylevaatlikult kirja, eks kunagi yritan seda juttu taiendada jalle. See ya!

Aucklandist lyhidalt

Nagu enne kirjutatud sai, olin ma parast Sydneys kaiku surmvasinud, Aucklandi joudes polnud enesetunne ka just koige parem. Taksoga Hostelisse soites hakkas vihma sadama, taksojuht tundus ka vahe kahtlane ja Aucklandi eeslinnad ei jatnud ka just koige usaldusvaarsemat muljet. Meie Hosteli valik laks samuti aia taha (kohalik kutt, kelle nime ma ei maleta kommenteeris: You're staying in ACB? The place is f****n' horrible mate!) aga paari paevaga on tunne palju paremaks lainud. On muidugi asju mis ikka harjumist vajavad, nagu n'iteks ajavahe... Sydney lennujaamas kl 4 ohtul oli enesetunne nagu zombil, Aucklandis kl 3 oosel aga lihtsalt suureparane, nagu oleks asja voodist virgun'd :) Siiamaani paneb imestama kuidas me Ristoga auto alla pole suutnud jaada - teed yletades suudame tavaliselt 2 korda valele poole vaadata, pole midagi nii lihtne see. Paari esimese paikese kaes veedetud tunniga sai ka selgeks, et osooniaugud vist on toesti olemas - nagu on punane, pea valutab ja yleyldse hakkan vaikselt neegristuma juba. Nyyd sai kyll ka paikesekreem ostetud millel kiri UV 30+ (?!), ehk see aitab.
Pidin kyll Aucklandi kohta kirjutama aga seda ma siiski ei tee, netikohviku 5 minutit pressivad peale ja no toesti ei oska midagi selle kohta oelda... Valgeid inimesi on vahe, paikest ja palme suht palju, muidu nagu linn ikka. Kui kedagi toepoolest huvitab, voib pikema kirjelduse kunagi hiljem valja pressida, praegu jaab see kirjutis sinnapaika.

London - Singapur - Sydney - Auckland

Viimased paevad enne soitu olid paris arevad, tekkis igasuguseid motteid ja kahtlusi, aga otsus oli tehtud ja umber moelda enam ei saanud ja nii see siis algas.
Esimene peatus oli London, mis tundus isegi Tallinnaga vorreldes jubedalt kylm. Esimesel ohtul ei viitsinud midagi teha, jargmisel paeval sai aga umbes 6 tunniga koik kohustuslikud asjad vaadatud. Siis ytlesime Androle, kes meid majutas, head aega ja laksime edasi. Mingit Super-erilist muljet London tegelikult ei jatnud aga vahemalt sai seal ka kaidud. Edasi oli meid ootamas 22-tunnine lennusoit teisele poole maailma.
Yks peatus oli ka Singapuris, kus sai korraks lennukist valja "varsket ohku hingama", mida aga polnud, oli varske ohk, selle asemel oli mingi niiske ja palav ollus... Jallegi ei mingit erilist muljet.
Enne Sydneysse joudmist oli mure, et kas meid seal yldse maale lastakse, aga parast korduvaid turvakontrolle ja ankeetide taitmist sai lopuks Austraalia pinnale astuda. See oli koht mille kohta ei osanud eelnevalt midagi erilist arvata - ooperiteater ja Harbour Bridge, sellega mu teadmised ka piirdusid. Ent kohale joudes tabas mind suur yllatus, tuli valja, et olin sattunud voibolla, et maailma ilusaimasse linna... Raske on kirjeldada, milline see oli - korghooned ja vanad linnaosad korvuti, nende vahel palmid jne. Super! Kahjuks oli seal aega vaga vahe, koigest 9 h ja 45 min, aga elamus missugune.
Parast Sydneys olemist hakkas ka ajavahe tunda andma, Aucklandi lendu oodates muutus koik ymbritsev yhtlaseks kuminaks ja arusaamine asjadest oli minimaalne (nagu esmaspaevane koolipaev). Lopuks saime aga lennuki peale ja 3-tunnine lend sai oige kiiresti labi - olime kohal, Aucklandis, Uus-Meremaal. Siinsest vargist ei viitsi kirjutada, kyll aga voib mainida, et sai ujumas kaia ning moned kohad on paikesest valusad. Kia Ora!