Lihtne elu... not!

Enne oma lihtsast, muretust ja igavast elust loobumist ja Uus-Meremaale tulekut oli mul arusaam, et siin on too leidmine aaretult lihtne ja, et see pole asi mille parast muretsema peaks. Siia joudes sai aga selgeks, et see on voibolla, et ainus asi mis probleeme tekitab. Eelmises sissekandes oli optimistlik ja roomus jutt sellest kuidas meil peaks tood jouludeni ja sealt veel edasigi jatkuma, tegelikkus oli muidugi teistsugune... Parast nelja toopaeva, millest kaks olid poolikud, saime oma tooandjalt sonumi (jah, ametlik asjaajamine kaib suures osas SMS-i teel) sisuga: "sorry, no work for tomorrow, call me back 15th of February" ja oligi koik. Jalle olime tootud - taskus ainult kaed ja tuju niru... oligi igavene jama too, eksole. Onneks oli veidi abi Tradestaffi-nimelisest toobyroost mille kaudu sai erinevates kohtades veel moned paevad tood teha. Siinsed palgad pole kyll midagi vaga erilist aga saastlikult elades piisab kahest toopaevast nadalas, et ara elada. Naiteks hosteli eest maksame ainult $90 nadalas, mis on tapselt 2x odavam kui Aucklandis, samas on siin oluliselt parem viibida - tasuta internet, pesumasin, BBQ ahi maja katusel ja vaike jousaali moodi asi on midagi sellist mida iga paev ei nae, tavaliselt kysitakse hostelites iga asja eest moni dollar ja kokkuvottes tahendab see paris suurt kulutamist.
Napieris hakkan ma end juba peaaegu koduselt tundma - linnas ringi jalutades, jooksmas voi pokkeriohtutel kaies naen vist rohkem tuttavaid nagusid kui Tallinnas juba, mis on paris lahe. Linn ise on muidu vaga kena, siin on voimalik isegi arhitektuuri naha, mis on tore vaheldus hallidele ja kandilistele uberikele mis pea igat Northlandi asulat "kaunistasid". Samas ei saa seda kohta kuidagi ideaalseks pidada. Yheks pohjuseks kas voi see, et linn asub ookeani kaldal, paarikymne kilomeetri pikkuse rannariba aares, aga randa siin sama hasti kui pole. Valget liiva siit ei leia ja yldse peetakse toda kohta nii ohtlikuks, et kohalikud siin ujumas vist ei kaigi. Kui ma kellelegi raakisin, et olen siin 3 voi 4 korda ujunud ja paris monus oli, tehti suured silmad ja peeti mind natuke korrast ara moistusega tegelaseks... Aga mulle meeldis :) Teine paris jura asi on see, et siin linnas pole eriti elu... need kes on harjunud reede ja laupaeva ohtutel pidutsemas kaima, on siinses ysna pettunud. Klubid ja baarid on tavaliselt pool-tyhjad (voi hoopis pool-tais?! kes teab...), igatahes on siin suhteliselt igav.
Selle aasta joulud jaavad kindlasti meelde, kui midagi erilist. Tavaparasest lume lykkamise, piparkookide ja verivorsti soomisega sisustatud talve-ajast erines tanavune kyll nagu oo paevast aga midagi oli sarnast ka, nimelt jouluohtul sadas vihma... Algselt oli plaan minna randa ja seal midagi korraldada aga ilma tottu jai see ara ja joulupidu toimus hoopis hostelis. Valja nagi see nii, et koik kypsetasid midagi, siis toimus soomine ja joomine, yhed laulsid, teised mangisid kitarri (vaga hasti sealjuures, igasugu talente liigub siin) ja koigil paistis paris lobus olema. Joulukingiks sain hunniku sokolaadi ja votmehoidja - "Thank you Santa!", nyyd on see labi ja jargmise asjana on ees ootamas aastavahetus. Kus kohas ma uut aastat vastu votmas olen, on praeguse seisuga kyll teadmata, aga ilmselt ei ole see enam siin Napieris, pigem kuskil louna pool. Prantslased, kellega siia tulime, tahavad edasi liikuda ja me Ristoga saame lihtsalt voimalust kasutada ja koos nendega siit ara minna. Kolm nadalat yhes kohas passida on paris pikk aeg, arvestades seda kui palju veel nagemata on, pealegi peaks lounas too leidmine lihtsam olema. Eks naeb, mis sellest saab...
Head ja lumist joulude ja vana-aasta loppu koigile!