Friday, January 16, 2009

Uus aasta

Viimasest kirjutisest on jalle moni aeg mooda lainud ja aastanumber pole sealjuures ainus asi mis muutunud on.
Minu Uus-Meremaa lemmiklinnale Napierile ytlesime hyvasti 29. detsembril ja liikusime edasi pealinna, et jargmisel hommikul praamiga lounasaarele soita ja reisi jatkata. Wellingtonis saime olla ainult yhe ohtu aga see oli yldise mulje saamiseks viat piisav aeg. Linn oli eba uusmeremaalikult ilus ja vahemalt minu jaoks tundus midagi Oslo ja Sydney vahepealset. Loodus, maed ja meri, nagu Oslos ning arhitektuur nagu Sydneys. Vaga kena koht igatahes, sobralikud inimesed jne loomulikult ka ent kahjuks oli nii aega kui ka taskus ja pangakontol olevaid dollareid aaretult vahe ja see muutis asjad pisut keeruliseks. Igatahes on seal nyyd kaidud - positiivne!
Jargmisel hommikul arkasin oma sakslastega taidetud hostelitoas varakult yles, soin veidi "Fantastic"-nimelisi kiirnuudleid ja laksin laeva peale. 3 tunni ning lugematu arvu fjordide, saarekeste ja lahesoppide parast olime kohal, lounasaarel, Pictoni-nimelises linnakeses. Koht ise oli igati kena ja viisakas, magede ja mere vahel, ent teha polnud seal suurt midagi, mis oli aga murettekitav kuna meie prantsuse soprade saabumiseni oli aega rohkem kui oopaev. Moneti yllatavalt laks see aeg aga paris kiiresti ning aasta viimasel paeval saime nendega uuesti kokku ja soitsime edasi Nelsoni lahedale, uut aastat vastu votma.
Loomulikult polnud ei meil ega prantslastel orna aimugi kuhu me oieti laheme. Loputuna tundunud kitsas kruusatee keset magesid ja tyhjust viis meid lopuks yhele suurele, imeilusa joe aares ja magede vahel asuvale, telkimisplatsile. Mis meid seal ees ootas, oli vordlemisi yllatav - meie tumerohelise Subaru aknast valja vaadates tuli silme ette pilt Woodstockist ja 70' aastatest... "Peace!" sildid, roomsavarvilised molkis kaubikud ja pikkade juustega veidrikud polnud paris see mida ma oodanud olin, aga huvitav kogemus seegi. Voiks ka mainida, et see pidu oli aaretult rahulik ja ma ei motle sealjuures ilutulestiku puudumist. Kui Eestis on parast pea igat yritust pohiline jututeema see, et kellele Juss louga pani ja mitu pudelit Peetrile pahe puruks loodi, siis tolles kummalises kohas ei marganud ma isegi yhtegi kurjemat sonavahetust. Kolmepaevase, non-stop tranamuusikaga sisustatud peo kohta, kus ilmselt koik inimesed alkoholi- ja / voi kanepiuimas olid, on see paris hea saavutus. Tundub, et hipid votavad rahuteemat ysna tosiselt - "don't worry, be hippie!"
Selle pika ja vasitava peo- ning reisinadala lopuks joudsime kohta nimega Blenheim. Loetud minutid parast hosteliuksest sisseastumist kysis manager, et kas me jargmisel paeval tootada soovime ning parast minu jaatavat vastust olen jalle tooinimene. Midagi ekstravagantset ja loomingulist see too muidugi pol, enamik paevadest moodub viinamarjakasvatustes traate tostes, aeg-ajalt saab ka midagi muud teha. Too on kohati kyll ysna raske, eriti siis kui juhtub moni tuulevaikne paev olema ja soojakraadid lahevad kuskile 40 lahedale, aga raha on vaja ja midagi vaga hullu seal ka pole - vahemalt on too kindel ja tyhjade katega jaamist ei pea enam kartma.
Blenheimis olen nyyd juba 2 nadalat olnud ja esmamulje pole veel kustunud - vaga mottetu koht tundub olema... merd pole, vaatamisvaarsusi napib, inimesi on vahe jne. Kui igas asjas positiivset otsida, siis vahemalt ei saa siin raha kulutada kuna siin pole lihtsalt midagi erilist teha. Muidugi parast toopaevi on ka motivatsiooni vahe aga nadalavahetustel leiab ikka tegevust - kui kell on "beer o'clock", saab hosteli-seltskonnaga muljeid vahetada, klubis kaia, 3.30 oosel kesklinnast labi voolavas joes ujumas kaia ja elukohta tagasi kondida. Eestis pole selline asjade kaik yldjuhul eriti moeldav, seetottu tuleb siinsest viimast votta... lumist talve jatku!

1 comment:

liina said...

Tead Kristjan! sa tuled varsti koju ka juuuuu :):):):) (ma vähemalt loodan et sa ei ole oma tagasisõidu piletit seal maha pidutsend või minema visand :P)